Esiteks, ütlen kohe ära, et see on vana jutt ja hästi vana. Aga ma loodan et meeldiB: (:
1. osa - Sõpru pole ammu näinud
"Lalaalaa," laulsin ma omaette riidekapis sorides. Mu isa ja ema läksid täna ära. Seega, mul on täna vaba maja.
"Kutsuksin täna sõbrannad külla ja teeksime väikese peo," mõtlesin ma. Hakkasin dressika taskus sorima, et telefoni leida.
"Hmm, kuhu ma selle panin. Ahjaa, see jäi alla diivani peale." naersin.
Kõigepealt helistasin ma Lisannele.
"Jah, muidugi ma tulen" vastas ta.
Teisena helistasin Annabelile.
"Hmm, ma tulen" vastas ka tema.
Kolmandana helistasin Katariinale ja Marleenile, nemadki tulid. Katariin ja Marleen on õed. Katariin oli vanem, Marleen noorem.
Neljandana helistasin Siimule ja Sanderile.
"Hmm, ma arvan, et me saame tulla" vastas Sander, mu poiss. Siim ja Sander on vennad. Sander vanem, Siim noorem.
"Hmm, kas ma helistan Kellyle ka? Mhm, ikka helistan" ja valisin Kelly numbri.
Läksin oma tuppa. Mu tuba asus läbi köögi ja elutoa. Astusin helesinisesse tuppa, mis oli juba päris armsaks saanud.
Me kolisime siia aasta tagasi , kunagi elasime Pärnus, nüüd Tallinnas, kollases majas.
12 aastat olin Pärnus, pruunikas-kollases majas. Nüüd paljupalju uhkemas.
Ahjaa, ma polegi veel enda nime öelnud. Mu nimi on Elisabeth. Elisabeth Moon.
"Ohh, juba siin" naeratasin ma.
"Tsau!" lausus Annabel, kui ma ukse lahti tõmbasin.
"Tsau!" ja hüppasin talle kaela. "Millal me viimati kohtusime?" naeratasin.
"Ei mäleta" naeris ta.
"Aga tule sisse" naersin ma muidugi ka.
Annabel tuli sisse ja pani punased roosid vaasi.
"Tule mu tuppa, kui tahad" naeratasin ma ja panin ukse kinni.
Voodi peale olin sättinud musta kleidi ja punased sukad. Ehteid võtsin ema toast. Peeglist hüppasin ka läbi ja läksin nüüd elutuppa.
"Alllooo, Annabel" karjusin, kuna ei leidnud ma teda siit ega sealt.
"Jaa," tuli nüüd Annabel vetsust välja.
"Issand, sa ehmatasid mind," naersin ma.
Varsti tilises veelkord uksekell. Seekord tuli Siim, Sander, Marleen ja Katariin.
"Heiii!" ütlesid kõik, nagu ühest suust.
"Heii!" naeratasin ma ja Sander tegi mulle põse peale musi.
"Tsau!" ütles nüüd ka Annabel kui ta ka Katariina märkas. Katariin ja Annabel on klassiõed. Mõlemad on 14.
Pool tundi olime niisama teleka ees ja tantsisime, sõime ja jõime.
Ma hakkasin muretsema, et äkki Lisann ja Kelly ei tule.
Aga mingi viie minuti pärast kuulsin veelkord ühte uksehelinat ja jooksin ukse peale. Ukse taga olid Lisann ja Kelly.
"Tsau," naeratasin ma "Ma arvasin, et te ei tulegi"
"Sorry, poes oli pikk järjekord." naeris Kelly.
"Ega siis midagi, tulge sisse." näitasin ma käega elutuppa.
"Õigel ajal jõudsite, poole tunni pärast hakkame juba minema" sõnas Annabel, kui oli Lisanne embusest lahti saanud.
Ma kuulsin, et raadiost hakkas "Call me maybe" ja see on hea laul, seega ma hakkasin tantsima ja kaasa laulma.
"Kuulge, kell on seitse, hakkame minema" ütles Sander ja võttis mind kaissu.
"Jah, pange nüüd kõik oma saapad/kingad jalga, ja lähme" naersin ma.
Kõik olid valmis, ning me hakkasime minema minu sugulase maja poole, seal pidi hakkama mingi disko.
Kriitikat ja kommentaare.