Siia kogunevad kõik eestimaa noored.
 
PealehtOtsiRegistreeriLogi sisse
Logi sisse
Kasutajanimi:
Parool:
Automaatne sisselogimine: 
:: Unustasin parooli
Latest topics
» Mäng: Haara raamat!
Tõeline iludus EmptyLaup Apr 13, 2013 10:45 am by roosipuu

» Suhted klassi- ja koolikaaslastega.
Tõeline iludus EmptyLaup Apr 13, 2013 10:36 am by roosipuu

» Kõike-kõigest-kõigile
Tõeline iludus EmptyTeis Apr 09, 2013 12:28 pm by roosipuu

» Lemmikud fotograafid
Tõeline iludus EmptyReede Apr 05, 2013 8:06 pm by Kätuu

» Tõeline iludus
Tõeline iludus EmptyReede Apr 05, 2013 7:55 pm by Kätuu

» Lights School
Tõeline iludus EmptyKolm Märts 20, 2013 11:54 am by Kätuu

» Tegevusi, kui on igav?
Tõeline iludus EmptyTeis Märts 05, 2013 8:26 am by roosipuu

» Mis riideid kannad?
Tõeline iludus EmptyPüh Veeb 24, 2013 12:02 pm by Creamy

» Varjatud
Tõeline iludus EmptyKolm Veeb 13, 2013 9:38 pm by Kkohuke

Kes on foorumil
Foorumis on hetkel 1 kasutaja :: 0 Liitunud, 0 Varjatud ja 1 Külalist

Puudub

Rekordarv külastajaid(13) oli siin foorumil Püh Märts 03, 2019 10:23 am

Share
 

 Tõeline iludus

Go down 
AutorTeade
Kätuu
Kujunduse tegija
Kätuu

Female Postituste arv : 87
Join date : 08/12/2012
Age : 19

Tõeline iludus Empty
PostitaminePealkiri: Tõeline iludus   Tõeline iludus EmptyReede Apr 05, 2013 7:55 pm

1.

Olin oma toas surfasin läpakas ja kuulsin kuidas mu vanemad tülitsesid, iga-päev vanemad tülitsesid, ma kuulasin nende tüli pealt alati.
"Meiega on kõik, me läheme lahku ja punkt." lõpetas isa tüli, ma kuulsin seda ja ma sain śoki selle eest, sattusin paanikasse, tõusin püsti ja jooksin kiiresti trepist alla. "Ei, mida? miks? kas ma jään nüüd oma isast ilma?" olin suht paanikas ega suutnud midagi välja mõelda, nägin kuidas ema nägu oli punane ning tema pisarad langesin alla tema põskede, ning nuttis.
"Vaata, kuule... meil on su emaga rasked ajad ja me ei saa enam jätkata oma suhteid, meie suhtega on nüüd lõpp." Seletas isa.
"Ei, ma pole tita enam, et sa mulle seda seletama pead, ma tean armastusest nii mõndagi, ja mis mõttes lõpp? mida ema tegi siis?"
"Veab mind alt."
"Ema, kuradi lollakas selline!" karjusin emale täiest kõrist, ning jooksin enda tuppa tagasi, panin enda ukse pauguga kinni ning kukkusin voodile pikali, mul on täiesti ükskõik, kui ema või isa siia minu tuppa tulevad ja ütlevad, et see ei olnud sugugi väga ilus, mul on täiesti pohhui. Kuidas mu ema võis seda teha? Mida ta üldse tegi? Kelle juurde ma elama jään? Ma ei kavatsenud voodis lebotada vaid läksin vaikselt alla ning vaatasin kus mu isa on, leidsin ta magamistoas asju pakkimas ja nägin ema köögis nutmas, ma läksin isa juurde ning vaatasin kuidas ta asju pakib. "Kuhu sa kavatsed minna?" küsisin ma isa käest. "Ma ei tea, aga kindlasti siit kuskile kaugele, ära muretse mul on raha olemas, sul pole emaga siin mitte midagi teha, siin majas on kõik perse keeratud su ema pärast." kuulsin kuidas isa hääletoon muutus kõrgeks. "Sa ise alustasid." karjus ema läbi köögi, tema hääl oli värisev ning tema hääletoonist oli tunda, et ta ikka veel nutab. Järsku oli minutiline vaikus. "Aga kas sinuga ei või tulla?" küsisin ma isa käest, kuna ma tahtsin tema juurde elama minna. "Ei, sul ei läheks siis päris hästi, mul on vaja tööl käjja ning linnas käia ja ma ei leiaks sinu jaoks rohkem aega, parem oleks kui ema juurde jääksid." Isa sai enda kohvri kokku ning vaatas mulle otsa. "Ole siis tubli ja hoolitse enda eest." isa soovitas mulle kõike head, ma kallistasin isa ning ütlesin: "Tule siis ikka mõnikord siit läbi eks?" silmad läksin märjaks. "Ma luban." ma usun isasse, ja olen teda alati uskunud jään teda siis ootama. Eemaldasin isast ning vaatasin muiates talle otsa. Isa muigas samuti ning hakkas teele asuma, ta pani kohvi koridori kõrvale ning hakkas ennast riidesse panema, emale jättis ta küll petliku pilgu. Ma jäin isale järgi vaatama ning olin nii kurb, vaat mis tunne on oma isast ilma jääda, või isegi oma pereliikmest... "No, tsau siis." ning jätsimegi hüvasti. Jooksin trepist üles ning istusin enda kirjutuslauale ning võtsin sahtlist enda päeviku välja, lehitsesin seda ning hakkasin kirjutama sinna uut sissekannet:
Omg, kui loll võib minu ema olla?!? Ta vedas mu isa alt ja seejärel jättis isa ta maha! kuidas mu ema saab nii.... Ma ei suutnud rohkem kirjutada olin juma vihaseks minemas, panin päeviku kinni ning viskasin selle kuskile hunnikusse. Panin läpaka kinni ning vajusin voodisse magama.

Ärkasin juba vara hommikul kuna pidi ju kooli minema, tõusin voodilt püsti ning panin hommikumantli omale selga. Kui kööki astusin siis oli ema juba üleval ning oli ka võileivad valmis teinud. "Hommikust, Katrin." naeratas ema mis oli särav ning päikseline, ma arvan, et ta on juba eilse õhtu unustanud. "Hommikust, jah." astusin edasi ning istusin laua taha. Ema ulatas mulle paar võileiba ning hakkasin sööma. Ma oleksin tahtnud temalt eilse kohta küsida aga ma ei julgenud, me vaikisime päris tükk aega, nagu öeldakse söögilaua ääres ei räägita. Kui ma söödud sain siis läksin enda tuppa riideid vahetama, ruttasin tuppa ning vaatasin oma sahtlid üle, põrnitsesin, et mul ei ole midagi selga panna aga lõpuks leidsingi ka midagi põnevat omale. Sain juba riidesse pandud ning tegin kiire meigi omale ja hakkasin teele asuma, haarasin koti omale selga ning jätsin emaga hüvasti. Kui ma väike, no ütleme, et olin olnud 2-4 klassist ilge nohik, mulle ei meeldinud keegi ja mul polnud ühtegi sõpra, kõik norisid mind ning sõimati. Mäletan seda päeva kui ma kuskil koridoris raamatut lugesin ja Kati (üks meie klassi kõige tibilikum ja vastikum plika üldse) tuli tüli norima. "noh, on äge raamat vä? Raamatukoi, biatch." ning irvas oma klassiõdedega ning klassivendadega. "Tead, mis? sa oled nii rõve, et võiksid ennast kuupeale saata." hakkasin Katile vastu. "Oiii," Kati silmad läksid punni ning tema klassiõed ja vennad hääletsesid ka ning naersid. Katit oli nii vastik vaadata kuna ta oli nii rõve plika, oma vastikute blondide sasiste juustega ja oma kõva meigiga, see oli täiesti üle tehtud ning meiki oli ka liiga palju." "Kes räägib? Nii jobu vä?" Kati naeris ning irvas ka oma klassiõdedega ja vendadega. "Nii ülbe vä?" hakkasin Katile uuesti vastu, ma olin jumalast julge. Pärast see Kati ja tema klassiõed ja vennad panid minema, kuna need võtsid ta sõnad suust, no muidugi blondiin mis blondiin. Ja me teeme igal aasta omale aastaraamatu kes peavad üksteisele (klassikaaslastele) mingeid iseloomustusi kirjutama ja kirjutama mida nad minust arvavad. Mul olid ikka suht rõvedam ja kõige solvavam raamat üldse, see Kati kirjeldus oli nii õudne, et oleks tahtnud talle täiest jõust lõuga anda. Seal oli kirjas: Katrin on üks kõige rõvedamaid klassiõdesid üldse, vastiku iseloomuga ja vägagi ülbe (ah, et ülbe? ta ise ka usub mis ta suust välja ajab või teab ta üldsegi mis see ülbe tähedab?) ütleb suust inetuid asju ning ta on väga rõve, ta on hoor, lits, debiilik. ughhhhh biatch... See kirjeldus oli nii masendav... Aga praegu, on mulle klassikaaslased meeldima hakanud, ma olen üritanud ennast paranada ning üritasin ka prillidest lahti saada, ma ostsin omale läätsed mis olid päris head ja normaalsed, laavisin neid ja kannan neid nüüd ja praegu, Kati ei tüüta mind enam, vaid ajab minuga vahest juttu ka.
Tagasi üles Go down
 
Tõeline iludus
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Noorte foorum :: Meelelahutus :: Omalooming :: Kirjakunst-
Hüppa: